Alles hiljaaegu sattus mulle jälle kätte raamat “Kunksmoor ja kapten Trumm” ja nägu läks justkui iseenesest naerule. Mäletan, et lapsepõlves mulle see raamat väga meeldis aga multikat ma kartsin. Raamatus olid lihtsalt palju ilusamad pildid kui joonisfilmis. Samuti oli raamatus pilte suhteliselt vähe, et isegi kui mõni pilt Kunksmoorist oli kole sai ruttu järgmise lehekülje keerata, katsu sa multikal uut lehekülje keerata. No ei saa ju. Otsisin internetis peale raamatu sirvimist uuesti üles ka joonisfilmi “Kunksmoor ja kapten Trumm”, et noh suurena äkki meeldib rohkem kui väiksena. Ja teate mis? Endiselt on kole ja natuke õudne. Ilmselt ikka lapsepõlves mingid asjad sööbivad nii mällu ja tunnetusse, et kuigi suurena kaine mõistus ütle, et see on tavaline vanemahõnguline joonisfilm nagu neid tollal tehti, siis sees on ikka mingi selline kummaline tunne, et ei taha vaadata. See ei ole ainult selle joonisfilmiga nii vaid ka paljude teiste asjadega. Aga raamatut oli tore sirvida. Lapsepõlve mälestused on ikka sellised helged asjad, et alati ajavad muigama ja naeratama.
lastekirjandusest 